ABSTRACT
Geograafe, kelle töid võiks üldjoontes liigitada kui sotsiaal-või kultuurgeograafiat, on Eestis nii vähe, et nendest saaks rääkida individuaal-selt ja ikkagi ei saaks artikkel pikem kui paar lehekiilge. See ei tähenda, et huvitavad tööd selles valdkonnas puuduksid, vaid pigem viitab institutsioonilise ja akadeemilise traditsiooni ja raamistu puudulikkusele ning liigitamise raskustele. Pärast Eesti taasiseseisvumist on avaldatud arvukalt töid, mis käsitlevad geograafiateaduse erinevaid tahke (Kurs 1997, 1999, 2000; Mander ja Oja 2004; Marksoo 1994; Raukas ja Paatsi 2000; Tammiksaar 1996). Nende autorite peamiseks eesmärgiks on geograafia ajaloo ülevaatlik kirjeldamine, vältides ideoloogilist kallutatust ning tihti rõhutades uurimissuundade järjepidevust. Geograafia määratlemine rahvuslikus kontekstis on nendes kirjutistes samuti selgelt päevakorral. Suurem osa ülevaateartiklitest on kirjutatud eesti keeles ja mõeldud kodupublikule; seni rahvusvahelisel areenil ilmunud kaks artiklit (Kull 1990; Raitviir 1986) arusaadavalt arvestades nende ilmumisaega ei sisalda viimase aja suundumusi geograafias. Enamik artikleid on olnud peajoontes kirjeldavad aruanded, kus ei ole püütudki analüüsida geograafiliste uurimuste sisu ja uurimistraditsioone. Ei ole kasutatud lähenemisviise, mis võimaldaksid neid paigutada iildisemasse sotsiaalteooria konteksti. Erandiks on Jussi Jauhiaineni eesti inimgeograafia arengu ja tulevikusuundumuste teoreetiline käsitlus (2000a, 2000b) ja sama autori kriitiline essee teadustööst ja publitseerimisest väikeses kultuuriruumis (2004).
